Plahvatuskindlad elektriseadmed peavad olema maandatud metallist korpusega. Lisaks sellele on vajalik potentsiaaliühendus, et vältida võimalikke lekkevoolusid, mis võivad tekkida isolatsiooni rikke tõttu, ja vältida elektriliste sädemete tekkimise ohtu, mis tulenevad hajuvooludest, mis süütavad plahvatusohtlikke gaasisegusid.
Selliste seadmete puhul tuleks maandamine ja potentsiaaliühendus teostada kahesüsteemina, kus iga seade on varustatud nii sisemise kui ka välise maandusklemmiga. Need klemmid tuleb hoida samal potentsiaalil ja ühendada maandussüsteemiga, et tagada maanduse ja ühendamise tõhusus.
Sisemine maandus peaks olema paigaldatud juhtmestikupessa (ühenduskarbis või põhikambris) ja väline maandus peaks asuma seadme põhikorpusel. See tagab, et seadme peamised metallosad, nagu näiteks raam, on maandusega samal potentsiaalil.
Maandus- ja potentsiaaliühenduseks kasutatavad juhtmed peavad vastama minimaalsele ristlõikepindalale S. Kui ühefaasilise põhiringi puhul ei ole ristlõikepindala S0 suurem kui 16 mm², siis peaks S olema vähemalt S0. Kui S0 on vahemikus 16 mm² kuni 35 mm², peaks S olema 16 mm². Kui S0 ületab 35mm², peaks S olema rohkem kui pool S0-st. Kui S0 on väga väike, peaks minimaalne ristlõike pindala olema vähemalt 4mm².
Iga maandus- ja potentsiaaliühendusseade peab tagama usaldusväärsed ühendused juhtmete ja maandusklemmide vahel, rakendades meetmeid, mis takistavad nende lahtiminekut või korrosiooni.
Kantavate elektriseadmete puhul, mis saavad toidet elektrivõrgust, võib välise maanduse kõrvale jätta, kuid sisemine maandus tuleks teostada maandussüdamikuga kaabli abil. Kui toiteallikaks on maandamata poolustega akupakett, ei ole maandus vajalik. Lisaks sellele ei tohiks topelt- või tugevdatud isolatsiooniga elektriseadmeid maandada.