Plahvatuskindlate elektriseadmete metallmaterjalide spetsifikatsioon

Oluline aspekt, mida tuleb arvestada metallmaterjalide puhul plahvatuskindlates elektriseadmetes, on nende kalduvus süttida plahvatusohtlikke gaasi-õhu segusid mehaaniliste sädemete kaudu. Uuringud on näidanud, et nende metallide koostis mängib nende süttimispotentsiaali puhul olulist rolli. Mehaanilise sädemete süttimise vältimiseks metallkappides on kehtestatud konkreetsed elementide sisalduse piirangud. Plahvatusohtlikke keskkondi käsitlevates standardites - "Üldised nõuded seadmetele" - on sätestatud järgmist:

I klass

RPL-taseme MA või Mb plahvatuskindlate elektriseadmete tootmisel ei tohi alumiiniumi, magneesiumi, titaani ja tsirkooniumi koostis korpuse materjalides ületada 15% massiprotsenti ning titaani, magneesiumi ja tsirkooniumi massiprotsent kokku ei tohi ületada 7,5%.

II klass

II klassi plahvatuskindlate elektriseadmete tootmisel varieerub kriitiliste elementide kogumassiprotsent korpuse materjalides sõltuvalt kaitsetasemest: EPLGa seadmete puhul ei tohi alumiiniumi, magneesiumi, titaani ja tsirkooniumi kogusisaldus ületada 10%, kusjuures magneesiumi, titaani ja tsirkooniumi kogusisaldus ei tohi ületada 7,5%; EPLGb seadmete puhul ei tohi magneesiumi ja titaani kogusisaldus ületada 7,5%; EPLGc seadmete puhul ei ole lisaks EPLGb standarditele vastavatele ventilaatoritele, ventilaatorikattele ja ventilatsiooniavade kaitsekestadele täiendavaid erinõudeid.

III klass

III klassi plahvatuskindlate elektriseadmete valmistamisel varieerub vastavalt kaitsetasemele ka korpusmaterjalide asjakohaste elementide nõutav kogumassiprotsent: EPLDa seadmete puhul ei tohi magneesiumi ja titaani sisaldus ületada 7,5%; EPLDb seadmete puhul kehtib sama piirang; EPLDc seadmete puhul ei ole peale ventilaatorite, ventilaatorite katete ja ventilatsiooniavade piirdetarindite, mis vastavad EPLDb kriteeriumidele, mingeid täiendavaid erinõudeid.